7:00 oli mõeldud äratus, aga kellegi telefon oli vähemasti 6 minutit ees ja hakkas varem karjuma. Hakkas kostuma vaikset nahinat magamiskottidest. Aeg oli ärgata. Panin tule põlema ja hüüdsin kõik ärkvele. Tasapisi läks sagimine aina suuremaks ja uniste silmadega peanupud hakkasid magamiskottide seest paistma. Mõned kurtsid, et öösel oli väheke jahedaks läinud.
Alustasime hommikuse näopesu ja voodi kokkupakkimisega. Mina hakkasin tasapisi hommikusööki ettevalmistama. Kribinal-krabinal olid madratsid koos. Abivajajad sai magamiskottide kokkurullimisel abi. Mariil oli aga hoopis teistlaadi mure. Tema müts oli kukkunud radiaatoreid varjava laudseina vahele ja see sein oli parajalt kõrge. Triin võttis asja tõsiselt käsile, abiks põrandahari ja selle otsa salliga kinnitatud riidepuu või midagi taolist. Aega võttis, põnevust oli palju, aga asja sai. Oligi söögiaeg käes. Menüüs oli võiroosinimeline väikesai ja hommikusöögihelbed piima või jogurtiga. Joogiks sai kakaod või teed. Veekeetja oli ainult natuke aeglase võitu, nii et sooja jooki tuli kõige kauem oodata. Omale meelepärase kombinatsiooni leidsid kõik ja nälga jäämist ei kurtnud keegi. 
Kõhud täis, hambad pestud, viimased asjad pakitud, olime valmis reisi jätkama.
8:50 istusime bussis. Hommikuse üllatusena võttis meid õues vastu karge härmatis. Täitsa varatalve tunne oli, kõik oli ümberringi hõbedane. Imeilus hommik.
9:30 ületasime juba Pärnu linnapiiri. Sõit läks ilma viperusteta. Kes nokitses omaette, kes kudus kinnast, kes mängis sõbrannaga. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline.
10:20 peatusime Ikla piiripunktis. Kõigil oli käsukorras vaja WC-s käia. Algul küll mõned punnisid vastu, aga selle peale, kui öeldi et enne Riiat peatust ei saa, siis vudisid kõik järjekorda. Taskuraha sai ka natuke väikeses hirmkallis poes kulutada.
10:45 olime LÄTIS. Mitmetele tüdrukutele oli see päris esimene kord viibida välismaal. Sõites muudkui Riia poole, oli äkitselt kõik ümberringi valge. Lumi oli maas. Tüdrukud hakkasid aknast kohe pilte klõpsima. Ilus oli.
12:15 olimegi kohal. Bussijuht parkis meie sõI-
duki Riias Kultuurikseskuse VEF juurde, mille peatrepil ilutsesid sambad ja hallid seinad tundusid nii pikad, et lõppu ei paistnudki tulevat. Tegu oli ühe korraliku suure nõukaaegse ehitisega.
Lapsed hakkasid vaikselt asju välja võtma, mina läksin uurima, kas oleme ikka õiges kohas. Julgestuseks võtsin Anu kaas, et kui vene keeles räägitakse, siis kahe peale ikka õigesti arusaame. Olime küll õiges kohas. Kutsusime rühmad sisse. Enne muidugi lugesin sõnad peale, kuidas käituda ja et kõik ikka minu ligi hoiaks, seni kuni asi selge, mis toimuma hakkab. Aga tegelikult oli kõik nii uus ja põnev, et niisama ringijooksmiseks polnud vist aegagi. Aga oh seda nostalgiat, justkui oleks sattunud Salme Kultuurikeskusesse, nii palju sarnaseid jooni oli nendes hoonetes. See polnud mitte üks ühele koopia, aga äratuntav ühine joon, trepihall, sammaskäigud, avatud rõdu vaatega trepihallile jne. Hiljem tuli välja, et hoonetel ongi üks arhitekt.
Uksel võttis vastu festivali peakorraldaja Edvardas isiklikult ja juhatas kätte ruumi II korrusel, kus saime riideid vahetada. Pidime seda jagama teiste rühmadega. Ega just ruumi üle ei jäänud, aga saime hakkama. Hiljem tuli välja, et osad rühmad, kelle pesapaik seal ka oli, olid samuti Eestist. Meie üllatuseks osales peale meie veel 4 Eesti rühma, aga nii palju, kui me ka kõrvu ei kikitanud, siis eestikeelt me kuskil ei kuulnud. Kõik olid vene keelt kõnelevad eestlased: Rushnichok Haapsalust, Pääsuke ja Onix Tallinnast.
13:00 oli meil juba prooviaeg. Aega jäigi täpselt nii palju, et panime oma pakid pesapaika, tüdrukud tõmbasid trenniriided selga ja läksimegi alla saali. Lava oli enam-vähem sama suur kui Salmes, seega umbes kaks või isegi rohkem korda suurem kui meie kultuurikeskuse oma. Saal mahutas vist enam-vähem sama palju kui Salme oma. Laste tähelepanu köitis suur lühter, mis laes oli.
Meie olime esimesed, kes lava katsuda said. Helipult oli saalis. Suhelda tuli kõigiga vene keeles. Eks ma ju seda nata oskan ka, aru saan paremini, aga kui lause on vaja välja öelda, siis kohe päris hästi ei tule. Aga sain hakkama. Helitehnikuga polnud pikka juttu ka, ainult tuli öelda, millel tuleb käima panna.
Tegime kõik tantsud ühe korra läbi ja kõik. I rühm esitas tantsud „Prrr...“ ja „Nõia elu“ ja III rühm „Zufod“ ja „Kassi-hiire mäng“. Proov läks normaalselt, polnud seal enam viimasel minutil midagi sättida. Seadsime sammud hoopis fuajeesse, kus pidime minu arvates 13:30 ootama Edvardast, et sööma minna. Teised rühmad tulid ka sinna. Järgnesime mööda paraadtreppi II korrusele, sättisime end mugavalt laua äärde, kui Edvardas tuli ja ütles, et te olete tund aega liiga vara. Oh mind ja minu pead. Paberil oli lausa kirja, et 14:30, aga ikka ajasin kõik varem sööma. Vabandasin ette ja taha ja läksime saali proove vaatama. Külm oli. Küttega hoitakse ka seal kõvasti kokku.
Esinemisnumbreid oli väga erinevaid. Sattusime parasjagu muusikakollektiivide proovi vaatama. Algul mõtlesin et mis Palybacki siin tehakse, aga siis tuli meelde, et festivalil olid oodatud ka lauluansamblid ehk pop-grupid nagu seal neid nimetati. Ütleme nii et laulsid küll ja liikusid ka, igalühel mikker peos. Meil Hiiumaal selliste gruppide helindamiseks vist küll tehnikat poleks.
14:30 läksime siis uuele söögikatsele, mida pakuti II korruse baariruumis või midagi taolist. Pikad lauad kaetud. Laste tähelepanu köitis kohe see, et miks nii palju söögiriistu on. Järelikult oli tulemas mitmekäiguline lõuna. Mõlemad rühmad said endale eraldi laua, kuhu mahtusid ka Evelin, Anu ja Triin. Meile Janderiga enam ruumi ei jätkunud. Istusime täitsa eraldi väikeses lauakeses.
Algatuseks kanti ette kanasupp nuudlitega. Väga maitsev. Järgmine käik oli kartul, kaste ja kotlett. Jälle hea. Magustoiduks maasikakissell ja piimatarretis. Kohe väga maitsev. Kui nüüd kellelgi kõht tühjaks jäi, siis oli enda süü, sest midagi meelepärast oleks ikka leidnud ja mitte üks toidust polnud võõrapärane. Head kodused toidud nagu meil kodudeski tehakse. Taldrikutesse jäi ikka üht-teist järele ka. Eks mõningaid pikahambaga mekkijaid ikka ka oli, aga suurt nurinat ma ei kuulnud. Kes süüa tahtis sai kõhu väga täis.
Peale sööki kogunesime uuesti saali, sest 15:10 pidi algama seal festivali finaali proov. Seda viis läbi peakorraldaja Edvardas ise koos ühe daamiga, kes kuulus ka korraldajate sekka. Proov toimus nii läti kui vene keeles. Tantsurühmad jaotati ära kaheks, kes pidid tulema lavale paremalt ja kes vasakult. Tt-stuudio I rühm oli kirjas paremal. Kui grupp välja hüüti, siis pidi lavale ronima. Kõik tulid lavale, aga meie III rühma passis ikka veel saalis. Tuletasin siis viisakalt meelde, et kas Kärdla Kultuurikeskuse tantsugrupp (just sellise nime all olime III rühma registreerinud, kuna kui oleks mõlemad rühmad olnud Tt-stuudio alt, siis oleks mõlemad rühmad saanud tantsida ainult ühe tantsu, aga nüüd said kaks) ei peagi lavale tulema. No muidugi pidid ja meiega koos. Kui kõik olid lavale ära mahutatud, hakkas see korraldajaproua laulma. Selline aeglane lugu oli. Üks kohalik tantsuõpetaja näitas ette, mis liigutusi peame tegema. Ega suurt peale käte lehvitamise seal polnudki. Sellega ka proov lõppes ja aega kontserdi alguseni polnudki enam palju jäänud. Arvestades veel sellega, et riietumiseks oli ruumi vähe, siis tuli hakata kohe tegutsema.
Kõigepealt saatsime kostüüme selga panema I rühma, sest nende Prr... oli meie tantsudest kõige esimene. Väheke sahmerdamist ja III rühm võis ennast kassideks-hiirteks maskeerida. Ka see käis kärmelt. Natuke tuli üht teist aidata, aga tegelikult saavad juba tüdrukud päris ilusti endaga hakkama, kui nad ainult oma asjad üles leiavad. Aga eks sellises kitsikuses tekib ikka väikeseid segadusi. Kellel oli vaja abi juuste seadmisel, kellel paelte sidumisel, kõik sai tehtud kiirelt ja oskuslikult. Eks mõnel tuleb seda hakkamasaamist väheke rohkem veel õppida kui teisel ja mõni vajas rohkem abi ja tähelepanu, kui teine, aga see on ju loomulik. Olime alles oma esimesel selletaolisel reisil, mis andis meile kõigile, ennekõike mulle, hea kooli edaspidiseks. Tegelikult etterutates olgu öeldud, et eriti raskeid olukordi lahendada ei tulnudki ja kõik läks nagu väga hästi. :)
Lavale minemiseks valmis, seadsime end sisse saalis, sest see festival oli mõeldud esmalt osalejatele endile. Natuke oli ka publikut, aga vähe.
16:00 astus lavale korraldajadaam ja laulis ühe laulu oma ooperilaulja häälega. Siis räägiti natuke, tervitati ja tutvustati ja läkski lahti. Alustasid pop-grupid ehk siis vokaalansamblid. Mõned olid täitsa head. Laulsid ja liikusid toredasti ja silma paistsid säravad kostüümid. Meie ees istus üks väga kärarikas seltskond. Tundus, et ühe pop-grupi fännklubi. Täiskasvanud inimesed, enamus mehed ja absoluutselt elementaarset viisakust polnud. Valju häälega rääkisid üle saali ja lagistasid naerda, kui teised laval esinesid. Tõsiselt labased ikka.
16:32 oli I rühma kord. Evelin läks nendega lava taha valmis. Mina jäin saali, kuna pidin andma helitehnikule muusika. Just, iga õpetaja pidi kontserdi ajal ise helitehnikule oma muusika viima ja kõrval istuma, et öelda, millal käima võib panna.
„Prrr....“ tuli täitsa hästi välja. Publikule meeldis ja lõppedes sai suure aplausi osaliseks, väike vilekoor kah. Lavalt maha ja kohe riideid vahetama. Mingi aja pärast ilmusid nõiad saali oma järge ootama.
17:00 astus lavale III rühm „Kassi-hiire mänguga“. Selle olime ka natuke ümber teinud jooniste poolest, kuna kaks hiirepoissi kaasa ei tulnud. Anabel ja Anna-Marie pidid väheke ümber õppima ja nad said sellega väga tublisti hakkama. Tants meeldis jällegi publikule ja vastuvõtt oli soe. Nüüd tõttasid nemadki kohe järgmiseks tantsuks valmistuma ja vahepeal saali ei jõudnudki.
17:36 „Nõia elu“ kord. Vot see tants sai kohe meie tantsudest kõige soojema vastuvõtu ja suurema vilekoori. Aga oli ka hästi tantsitud. Eks mina leiaks ikka mida norida, aga üldiselt tulbi. Enne lavalt äraminekut anti veel rühmale punane kotike ja tänukiri või midagi sarnast.
18:08 III rühm ja „Zufod“. Mulle meeldib see tants ja tundub et lastele ka. Seda on lavalt kohe näha. Jällegi pälvis tants suure aplausi. Said nemadki kotikese ja tänukirja. Nüüdseks oli kerge närvikõdi möödas ja võis rahulikult saalis istuda. Kõik oli läinud hästi. Ei saa öelda, et rühmad oma parimad esitused tegid, aga andsid endast hetkel parima. Pikk emotsioonide ja elamusterohke päev oli juba seljataga ja see andis laval ka väheke tunda. Eks õpetajad leiavad alati midagi, mille kallal natuke norida, kellel liiga vähe emotsiooni, kes lonkis natuke liiga palju, kes ei naeratanud jne. Arvan, et kui õpetaja lõplikult 100% rahule jääb, siis pole tal enam midagi oma õpilastele õpetada ja amet tuleb maha panna, aga kokku võttes olid kõik ära teeninud suure kiituse. Tublid tüdrukud, ära tegid! Mõlemad rühmad tulid saali ja jäime vaatama kontserdi lõpunumbreid ja ootama finaali. Kontsert oli väga mitmekesine. Näha sai väga erineva tasemega tantsunumbreid. Oli huvitavaid ja oli ka väga igavaid. Arvan, et meie ei jäänud mitte millegagi teistele alla ja publiku reaktsiooni järgi ning nähes ära pea kogu kontserdi, siis võin julgelt öelda, et nii mõnelegi kollektiivile tegime silmad ette. Eriti meeldis mulle tantsutrupp „Klassika“ Riiast. Super lavastus, super esitus ja super tehnika. Nad esitasid ühe popurrii veneteemalistest meremehe tantsudest. Kõik oli paigas, kostüümid, joonised ja emotsioonid. Väga lahe. Vaieldamatu lemmik. Ükski teine ei saanud ligilähedalegi. Teine minu lemmikutest oli Tallinna „Onix“. Väga hea tasemega tegijad. Nad tantsisid väga toredas võtmes kõhutantsu.
Lõpuks jõudis kätte finaali aeg. Kõik kutsuti aplausi saatel lavale. Hakkas kõlama lõpulaul, meie lehvitasime ja kiigutasime muudkui käsi, siis sulgusid kardinad ja pidu oligi läbi. Rahvas hakkas lavalt ära valguma, aga meie jäime veel rühmapilte tegema. Olime jõudnud end üles rivistada, kui seljatagant kadus ära uhke kaunistustega sein ja asendus lavataguse tellisseinaga. Kohe kibekiirelt hakati lava ümberkujundama. Keerasime siis end seljaga saali poole. Olime parasjagu viimase pildi juures, kui tuli Edvardas, et kas te sööma ei lähe. Laud kaetud ja oodatakse, pilte jõuate pärast ka teha. Söömine tähtsam. Polnud aeg riideidki vahetada. Saatsin III rühma söökla poole ja jooksin I rühmale garderoobi järgi, kes oli juba riideid vahetama läinud. Hüüdsin nad kohe sööma. Mõnel oli juba kleit seljast ära, aga panid kohe tagasi. Jooksujalu sööma ja kui üles jõudsime, olime esimesed, kes lauas olid. Igale ühele serveeriti õhtusöögiks täidetud pannkoogid. Üks oli hakklihaga ja teine kohupiimaga. Väga maitsvad. Mõnda kirtsus nina ja umbusklikku nuusutamist nägin ka, aga kõik sõid ikka natukenegi. Kõhud täis järgnes osalistele all trepihallis disko. Plikad läksid kiiruga õhinal riideid vahetama. Sagimist oli kitsastes tingimustes palju. Kellel oli üht-teist kadunud, kelle üle, aga piduriided said üsna kähku selga. Siiski enne ei saanud keegi kusagile minna, kui esinemisriided polnud korralikult ära pandud. Sättisin kiiruga mõned rekvisiidid ja kostüümilisandid kohvrisse ning tõttasime Triinuga furšettlauda. Jalutasime mööda II korruse sammasrõdu ringi, aga õiget ust ei leidnud. Siis küsis üks noor daam vene keeles, et kas te otsite ka vastuvõturuumi. No jah, ja siis avanes üks uks ja oh sa imet, just see mida otsisime. Jäime jälle hiljaks, aga tegime asjaliku näo pähe ja sättisime end teiste vahele seisma. Pakuti veini ja suupisteid. Nagu Triinu kiuste olid kõik mereandidega ja ta jäigi nälga :).
Edvardas rääkis veidike tähtsat juttu, siis lobises pikalt ja laialt kultuurikeskuse direktriss. Kõik käis vene keeles. Vahepeale ka läti ja leedu keelt. Jõudis kätte tutvustusring, kus igaüks pidi ennast ja oma kollektiivi tutvustama. Seadsin mõttes laused valmis, mis ütlen, aga siis kui meieni kord jõudis, siis läks raskeks. Pärast itsitasime Triinuga, et käisime arusaamas ja naeratamas. Noh siiski kuidagi sain ikka oma jutud räägitud. Andsime neile üle väiksed kingitused, mis olime kaasa võtnud: raamitud pildid rühmadest, Kärdla raamat, Hiiumaa Turismikataloog ja käsitööseep. Tundus, et see tuli neile üllatusena ja seal pole kombeks vist niiviisi kingitusi võõrustajale anda. Aga meie ei lasknud end sellest häirida ja andsime ikka ära nii nagu plaanitud. Pärast tulid kaks tüdrukut meiega rääkima eesti keeles. Need oli Tallinnast tantsustuudio „Pääsukese“ õpetajad. Lobisesime natuke ja nad aitasid ka Edvardasega rääkida. Kui mul mõni sõna meelde ei tulnud, siis nad tõlkisid. Rääkisime kevadel toimuvast festivalist Kaunase lähedal ja ütlesin, et plaanin ühe rühmaga sinna minna.
Triinul oli natust igavam kui mul. Ta sai veel vähema aru kui mina ja vastu ei osanud miskit rääkida. Lõpuks isus ja vaatas VEF kultuuriksekuse brožüüris pilte. Oli vist õige aeg lahkuda. Vahetasime mõnes aadressid, jätsime viisakalt hüvasti ja suundusime oma plikasid otsima. Disko küll käis, aga millegipärast ei näinud me seal enda omi küll mitte tantsimas. Mõne siiski kuskilt koridorist jooksmas leidsime. Trepil II korrusele minnes, kohtasime ka ühte seltskonda, kes avaldas arvamust, et tahaks hotelli minna. Läksime siis riietusruumi. Anu ja Evelin istusid seal ja hulk tüdrukuid ka. Tundus, et suurem osa on väsinud ja soovivad lahkuda. Nii ka tegime. Kutsusime need vähesed, kes ringi jooksmas olid, ka kokku. Nende poolt väikest nurinat kostus, et juba, aga kuna neid, kes oleks tahtnud veel seal olla, oli ainult mõni üksik, siis tegutsesime enamuse huve silmas pidades.
20:45 algas asjade kokkupanemine. Suurem segadus oli tegelikult juba likvideeritud. Evelin ja Anu olid sellesse oma panuse andnud. Tüdrukud hakkasid järjest asjadega bussi minema, mis ootas samal kohal, kuhu see meist jäänud oli. Viimasena lahkudes korjasin kokku kõik võimaliku pudi-padi, mis maha jäi ja seda ikka oli natuke. Isegi paar kostüümidetaili.
Bussijuht Aldo oli endale vahepeal enam-vähem selgeks teinud, kus asub hotell TOMO, kuhu me ööbima sõitma pidime. Suundusime läbi õhtuse linna hotelli poole. Navigatsioonisüsteem juhatas meid tänavale, kus autod olid end mõlemale poole tee äärde parkinud, nii et meie bussiga sealt läbi ei mahtunud. Nii tagurdas bussijuht meisterlikult oma 200 meetrit, et tagasi saada suurele peatänavale, kust siis ringiga õigesse kohta jõudsime. Hotell säras tuledes ja selle seinal ilutses värviliste tähtedega HOTEL TOMO ***. Lapsed hakkasid bussist vaikselt oma kodinaid kokku korjama. Mina läksid retseptsiooni asju ajama. Meie käsutusse anti 17 kahekohalist tuba, 1 kolmene ja 1 ühene. Viimane oli bussijuhi jaoks.
Kutsusin lapsed sisse ja hakkasin kätte jagama uksvõtmeid, milleks oli kiipkaart ja ühe toa kohta üks kaart. Seda sama kaarti tuli kasutada ka liftis, kui üles tahtsid sõita. Panid selle liftis vastavasse kohta, vajutasid korruse nuppu ja siis võisid kaardi välja võtta. Allatulemiseks seda vaja polnud.
Aga nüüd siis tubade jagamise juurde. Segadust oli küll ja rohkemgi veel. Mina olin enda mõttes lapsed tubadesse paigutanud, kuna pidin andma hotelli jaoks nimekirja. Bussis olin teinud aga hoopis selle nimekirja, mis lapsed ütlesid, kellega nad koos olla tahavad. Mina panin täppi pea-aegu pooled tubade koosseisud, aga ülejäänud läksid mul rappa.
Segadust tekitas aga see, et algul hüüti välja retseptsiooni nimekirja järgi nimed, kes siis kokku pidid minema, kuigi olin lastele eelnevalt jutu ära rääkinud, et võtke praegu võti vastu nii nagu öeldud ja siis üleval komplekteerime teid ümber. Aga juba esimeste võtmete kätte andmisel kostus häälekaid proteste, et ma ei ole ju temaga ühes toas. Saatsin nad siis kõik liftijärjekorda, et üleval jagame. Üles minek võttis kaua ega, kuna liftid olid väikesed ja kohvritega koos rohkem kui kolm sisse ei mahtunudki. Üks hotellitöötaja aitas süsteemi selgeks saada, kuidas sellega sõidetakse. Ma polnud ka enne sellist kaardi süsteemi näinud. Üks väike preili tundus küll üsna tüdinud näo ja pilguga, et kuidas te siis et tea, kuidas see käib. Aga ei teadnud :)
Kui mina ükskord viimasena üles jõudsin, siis olid osad oma toad juba kätte saanud, need, kelle nimed mina olin täpselt paari pannud. Aga ülejäänutel oli veel suur paanika, et ma pidin kellegi teisega koos toas olema. Siis veel kaks tüdrukut, kes polnud varem kellegiga kokku leppinud, et ühes toas olla, sattusid siis omavahel kokku ja see hästi ei sobinud neile. Aga lõpuks said kõik oma soovitud kaaslasega ühte tuppa ja neil viimasel kahel läks ka mittesobimine üsna ruttu üle, nii et lõppkokkuvõttes olid kõik rahul. Vähemalt mulle tundus nii, kui ma kõigil külas käisin ja pärisin, kas kõik on ok! Oli :)
Siiski, enne veel kui rahulikult tubadesse saime, siis Saara ja Marii toa uksevõti ei töötanud ja Marion ja Kristiin suutsid kohe peale esimest ukseavamist kaardi tuppa jätta ja uks kinni lükata. Mul tuli siis jalad selga võtta ja alla kablutada. Liftiga proovida polnud mõtet, sest ka teised festivali ööbijad olid kohale jõudnud ja ründasid oma kohvritega lifti. Kasutasin oma väledaid jalgu et kuue korruse jagu treppe vallutada. Vähe sellest, et ühe korra, teist korda ja ka kolmandat korda veel. Sain küll alt varuvõtme ja see võti mis ei funktsioneerinud, tehti ka korda, aga ma olin selle toa numbri valesti meelde jätnud, kuhu võti oli sisse jäänud ja vale võtme toonid. Läksin siis uuesti alla. Nüüd pidasin raudselt meeles, 607. Kui uks lahti ja võti käes, siis oli see vaja ju alla ka uuesti viia. Nii saigi maha käidud 18 korruse jagu treppe. Aga pärast seda oli korras kah ja probleemid lahendatud. Etterutates olgu öeldud, et rohkem võtmeunustamisi tubadesse polnud ka.
Kui mina nende võtmetega jamasin, käisid Evelin ja Anu bussist vett ja muud vajalikku üles toomas.
Kes meil siis tubades olid:
601 Tiina ja Jander
602 Dana ja Maret603 Marii ja Saara
604 Jaanika ja Kelly
605 Anna Marie ja Katariin
606 Anu ja Eveli
608 Emma ja Maris
607 Kristiin ja Marion
610 Kreete ja Merit
612 Berenike ja Triin-Marleen
614 Anabel ja Teele
615 Birgit ja Annabel P
616 Ann-Ly ja Kätriin
618 Kelly N ja Kristina
620 Annabel Ü ja Indra
622 Getter ja Janely
623 Triin
624 Anette, Marta ja Berit
Kell oli selleks ajaks juba kümme läbi. Kutsusin kokku rühmade koosolekud. I rühm kogunes minu tuppa ja III rühm Triinu juurde. Kõigepealt rääkisin I ja siis III rühmaga. Vahetasime päevamuljeid. Rääkisime läbi lihtsad reeglid, mida hotellis sünnib teha ja mida mitte. Leppisime kokku, et hotelli peale jooksma keegi ei lähe ja hiljemalt keskööks on kõik oma voodites. Samuti sai paika pandud hommikune ärkamisaeg. Kuid tüdrukute silmist oli näha, et nad on ikka väga väsinud. Emotsiooniderohke päev oli seljataga. Väheke kiitust ja kommi, sest lapsed olid tõesti väga tublid olnud. Jagasin kõigile kel vaja joogivett ja igasse tuppa ühe šokolaadi maiustamiseks. Samuti said kõik endale toreda sussikoti, mis oli peidus olnud selles punases kotis, mis festivalil laval kätte anti. Põnevust tekitas see, et igas toas on oma telekas. Küsimust tekitas aga see, et kas duššialla võib minna.
Nüüd siis õhtale. Igaüks oma tuppa ja omi asju toimetama. Mõned tüdrukud läksid sõbrannadele külla lauamängu mängima, mõni läks pesema ja mõni kohe teki alla. Vaikus oli koridori saabunud. Üksikud tasased liikumised. Käisin veel enne kui ise rahulikult tuppa läksin kõik toad läbi ja vaatasin ega kellelgi koduigatsust peal pole. Kõik olid rõõmsad ja keegi muret ei kurtnud.
Istusime veel korra Evelini ja Anuga, jõime ühe sooja tee, arutasime homsed plaanid läbi ja vaatasime üle möödunud päeva. Olime ühel nõul, et kõik oli siiani sujunud suurepäraselt.
No comments:
Post a Comment