EELLUGU

Kevadel 2010 andis minu kätte Kärdla Lasteaia juhataja Tiina ühe venekeelse paberilehe, öeldes, et temal pole sellega midagi teha, et vii palun kultuurimajja, äkki saab keegi seda kasutada.

Lugesin selle oma kesise vene keele oskusega läbi ja see tekitas minus huvi. Paberil oli kutse Riiga festivalile, millest võisid osa võtta vokaalansamblid, akrobaadid, estraadi rühmad ja rahvatantsijad. Mul hakkasid kohe mõtted liikuma, et see just paras selline lühike ja lähedal festival, et võiks proovida I rühmaga minna. Paras esimest korda katsetada, ennast proovile panna, kuna ma polnud varem noorematega kuskil nii käinud, et oleks vaja olnud kusagil ööbida. Ja lastele ka oleks tore kogemus, pole liiga pikalt vaja kodust ära olla ja saab ka välismaal käia.

Kuna registreerimise viimase tähtajani polnud enam palju jäänud, siis asusin kohe tegutsema. Esmalt võtsin bussifirmadel hinnapakkumised, et teada üldse umbkaudset summat, millest juttu tuleb. Kui olin pakkumised kätte saanud, siis tegin järeldused, et ühe rühmaga pole mõtet minna, vaid panna suur buss lapsi täis, tuleb oluliselt soodsam, sest väikese bussi tellimine oli nii vähe suurest odavam, et sellel poleks mingit mõtet olnud. Nii siis, otsustasin, et võtan kaasa ka III rühma, kui minekuks läheb. Arutasin seda ka Triinuga ja talle see sobis.

Kutsusin kiirelt kokku lastevanemate koosolekud, et oma mõttest rääkida. See võeti positiivselt vastu ja nende arvamus oli, et ikka võiks minna. Mõned kirjutasid kohe nõusolekule alla, mõned võtsid peres läbirääkimiseks aega.

Mõne päeva pärast oli seltskond koos ja tulemas oli I rühm täies koosseisus ja III rühmast 17. Neid oli rühmas muidu 18. Anna-Brita otsustas, et tema seekord kaasa ei tule. Panin aga meie sooviavalduse Läti poole teele ja sain ka üsna ruttu vastuse, et võime minna. Väga lahe! s

Nii siis lõppes õppeaasta, möödus suvi ja algas uus õppeaasta. I ja III rühm laustasid treeningtundidega nädalake varem kui teised rühmad. Kuue prooviga seati lavakorda tantsud ja olimegi valmis reisima naabrite juurde.

Vahepeal ma juba tekitasin paanikat ka. Võtsin mina ühel päeval lahti festivali kodulehe, aga millegipärast ei leidnud ma mingit infot selle kohta. Juba mõtlesin, et mis jama. Meil kõik rahad makstud ja nüüd festivali ei toimu ja meile pole keegi teatanud ka. Kirjutasin siis kohe hädakirja korraldajale, et mis lugu on!? Ta rahustas mind maha ja ütles, et kõik on korras, festival toimub, teie raha on alles, aga vabandas, et IT-mees pole jõudnud kodulehte uuendada.

Varusin kaasa hommikusööki, juua, võilevamaterjali tagasisõiduks, pakkisin kaasa suure kohvri tantsude kostüümidetailide ja rekvisiitidega. Kraami oli palju, aga nüüd oli kõik reisiks valmis. Kahjuks pidi oma tervise pärast koju jääma III rühmast Triin. Nii et sõitu alustasime siis 32 tantsijaga plaanitud 33 asemel. Maret I rühmast oli ka paar päeva enne sõitu palavikku jäänud ja olime mures, et kas taastub või mitte, aga reedel oli platsis, rohud ja hea tuju kaasas.