Minu jaoks algas päev hoopis teises koha, kus olin plaaninud. Nimelt tuli ootamatult päevakorda minu noorema lapse adenoidi operatsioon, millest sain teada kõigest nädalake enne. Sõit oli kindel ja operatsiooni ei tahtnud ka edasi lükata, nii siis läksin hommikul varavalges lapsega haiglasse. Olin temaga seni kuni operatsioon läbi ja ka ärganud, mis kõik läks väga hästi. Minu asemele tuli lapse juurde minu ema. Teadsin, et ta on turvalistes kätes ja kodus veel issi ja memm, ja et kõik hästi, aga nii kui haigla uksest välja astusin, hakkas sees keerama ja just kui oleks oksendada tahtnud. Nii sant tunne oli oma last haiglasse jätta.
Aga õnnes oli mul vähe aega selle peale mõelda, vaja oli kohe toimetama hakata. Poes käia, asjad kodus pakkida. Suuremad kotid olin siiski eelmisel õhtul küünlavalgel kokku pakkinud. Nimelt oli torm ja elektrit polnud. Praamiliiklus oli ka katkenud ja hommikuks polnud veel taastunud. Pani ikka närvitsema küll. Aga selleks ajaks, kui meil oli vaja sõitma hakata, oli praamiliiklus täielikult taastunud ja meile takistuseks ei osutunud.
Võtsin kodust asjad ja Jander-Ericu kaasa. Auto kraami täis, põrutasin Pritsumaja paklasse.
15:30 pidi olema väljasõit. Kogunemine veidi varem. Kui mina sinna jõudsin, oli buss juba kohal, lapsed bussis ja pagasiruum asju täis. Kõik siiski veel kohal polnud. Laadisime minu autost asjad bussi ja selleks ajaks olid ka kõik puudu olevad tüdrukud kohal. Teise õpetajana tuli kaasa Triin ja saatjatena I rühmale Dana ema Evelin ja III rühmale Annabel Pielbergi ema Anu.
Viimased lehvitused bussiaknast ja meie sõit algaski.
16:00 paiku olime sadamas. Liis oli õnnetu ja kurtis, et süda paha ja kõht valutas. Praami pealt helistasime ta emale ja arutasime asja, sest enesetunne paremaks ei läinud. Peale pikka arutelu oli otsus see, et Liis ei tule kaasa. Sain veel ta praamilt maha saata ja ta jäi sadamahoonesse ootama autot, mis talle järgi pidi tulema.
16:30 väljus praam Regula Heltermaalt. Hõivasime kohe suure osa laste mängunurga ümber olevast söögisaalist. Plikadel oli tegemist küll. Dana, Saara, Marii ja Maret kudusid hoolega sokki. Osad mängisid kaarte, mõned tiirutasid nii sama laeva peal ringi, aga igavuse üle ei kurtnud keegi. Mina istusin korraks bussijuhiga lauataha ja arutlesime läbi ees ootavate päevade sõiduplaani. Rääkisin talle omad mõtted ja soovid.
Õnneks olid kõik teostatavad :).
18:00 olime Rohukülas ja sõit läks lahti Vana-Vigala poole. Sõit oli rahulik. Keegi südamepahasuse üle ei kurtnud. Koduigatsust veel polnud, aga lärmi ka bussis polnud. Väga rahulik sõit oli. Mina olin enda bussis sisse seadnud taha otsa, sest kui mina Kärdlas bussi jõudsin, olid kõik esimesed pingid juba hõivatud, nii et mul ei jäänudki muud üle, kui taha ronida. Nii ma siis tegin aegajalt sealt tagant kontrollreide ette poole, et kas kõik on ikka hästi. Kõik kinnitasid, et on küll. Mis nii viga rännata.
19:15 olimegi juba VANA-VIGALAS, kus ootas meid öömaja. Lahkelt tõttas meile vastu Raili, kes siis minu sõbranna Liina asemel, meiega toimatama pidid. Liina ise oli kuskile teise kohta just sellel õhtul minema. Raili juhatas meile kätte spordihoone, mis selleks ööks meile peavarju pakkuma pidi. Bussijuht ajas bussi kohe ukse ette, laadisime kõik vajaliku maha ja tassisime sisse. Meie päralt oli terve suur spordisaal. Saun oli ka seal ja see oli täitsa soe. Kuigi selle võimaluse jätsime kasutamata. Bussijuht leidis endale voodikoha sauna peal toas, kuhu viis koridorist trepp. Nii sai ta vähekenegi omaette olla.
Algatuseks rulliti kohe kiirelt lahti madratsid ja magamiskotid lahti. Igaüks leidis endale meelepärase pesapaiga. Sõbrannade pundid sättisid end üks ühte nurka, teised veidi eemale. Nagu see ikka käib. Mõni tüdruk tahtis olla rohkem omaette ja selleks ta endale koha ka leidis.
Kuna vaja oli natuke I rühma jooniseid kohendada seoses Liisi koju jäämisega, siis kasutasime Triinuga kohe selle ära, et käsutuses oli suur saal. Rivistasime tüdrukud ringile ja soojendus läks lahti. Võtsin kodust ka selle jaoks maki kaasa, et saaks õhtul trenni teha. Kõigele oli mõeldud.
Peale soojendust võttis sõnajärje üle Triin, kes III rühmaga tantsud läbi tegi. Siis jätkasin mina I rühmaga. Kohendasime väheke „Nõia elu“ algust, sest Marisel polnud mõtet tühja kännuna laval olla, nii siis tõin ta lavale veidike hiljem. Ülejäänud tantsul polnud tühja kohaga väga viga.
Trenn tehtud, oli luba kodust kaasa võetud söögi kallale asuda. Selline krabistamine läks lahti nagu oleks kuskile hiired lahti lastud. Tasapisi nii kuis kõhud täis said, hakkas saalis muutuma lärmakamaks. Olime enne kokku leppinud, et öörahu hakkab kell 23, seni võivad ringi hullata. Noh ja siis kasutati seda täiega ära. Mängiti väga lärmakaid ja tempokaid mänge. Küll koera, millest ka Triin osa võttis, siis üle kännu hüppamist ja magamiskottidega vihmaussi. Ühesõnaga iseenda mõtteid kuulda polnud, aga lasime neil südamerahuga end tühjaks joosta ja lärmata. Eks mõnel piigal piinas ka väike koduigatsus ja oodati pikisilmi emme-issi telefonikõnet. Esimene jalavigastus tuli ka. Katariinil sai mänguhoos hüppeliiges haiget. Ise ta ka päris täpselt vist ei teadnud, mis moodi see juhtus, aga panime külma peale ja sidusin kinni. Ta oli täitsa õnnetu ja eks see tekitas ka vähe koduigatsust, aga ta oli vapper. Mõni pisar ikka magamiskotti pudenes, aga kui uni peale tuli, siis oli kõik hästi ja kestis hommikuni. Eks nii mõnigi teine magamiskott sai vist natuke niisutust, aga keegi ei kurtnud ja püüdsid vaprad olla.
22:30 lõpetasin kärarikkad ja tormakad mängud, et viimane pooltund tuli veeta rahulikumas meeleolus. Vaikselt käidi hambaid pesemas ja natuke jäi ikka veel jooksmisest väheks, aga kõik järgnevad jooksmiskatsed summutati juba eos.
23:00 oli vaikus majas ja kustustasin tuled. Enne veel käisin kõik pesad läbi, et kellelgi muret poleks ja pugesin isegi magamiskotti. Siit sealt kostus sosinat ja kui see liiga valjuks läks, siis pidin paar korda meie kokkulepet ikka meelde tuletama, aga siis jäi kõik vaikseks ka ja meie esimene reisipäev oli jõudnud unenägudemaale.
No comments:
Post a Comment