Friday, November 12, 2010

KOKKUVÕTE


Tulin reisilt tagasi väga hea tundega. Minule reis meeldis. Minu meelest läks kõik väga hästi korda. Festival oli profesionalselt korraldatud ja huvitav. Elamistingimused, mis meile pakuti kohapeal, olid head ja samuti toit. Esinemine läks korda. Haigeks keegi ei jäänud. Pole nagu ühtegi asja mille üle viriseda.

Tüdrukud olid tublid ja pidasid reisi väga hästi vastu. Pahandusi polnud ja mis mulle väga meeldis oli see, et kõik pidasid kinni kokkulepetest, mis me omavahel sõlmisime. Arvan, et see on üheks aluseks, et kõik hästi läheks, sest meid oli palju ja reisil kehtivad ikka natukene teised reeglid, kui tavapäeval. Peab kogu aeg üksteisega arvestama, sööma toitu mida pakutakse ja ärkama sel ajal kui kõik ärkavad ja ka magama minema, kui öeldakse. Tüdrukud said sellega suurepäraselt hakkama.

Mul oli rõõm seda reisi koos teie kõigiga ette võtta ja sisse jäi hea tunne, mis andis indu ka edaspidi taolis asju ette võtta.

Suur aitäh Teile tüdrukud!

Suur aitäh Triin!

Suur aitäh Anu ja Evelin!

III PÄEV - 17. OKTOOBER 2010 - PÜHAPÄEV


7:00 läks uni pealt ära ja unelesin nii sama voodis. Üles ka ei tahtnud veel tõusta, sest tegelikult oli jäänud veel terve tund magamiseks.

8:00 äratas siis kell. Ajasin riided selga ja läksin koridorile ustele koputama. Agaramad olid juba üleval ja ka riides. Mõned ärkasid koputuse peale kohe, aga oli ka neid, kelle ukse taga pidin oma sõrmenukid valusaks koputama. Lõpuks said kõik siiski üles. Olime õhtul kokku leppinud, et nii kui ärkavad, siis pakivad oma asjad kokku ja teevad toad korda, sest kui söömast tuleme, siis enam selleks aega pole, vaid siis tõttame kohe bussi. Hakkaski kibekiire toimetamine. Osad tüdrukud olid juba ammu enne seda aega valmis, kui sööma minema pidime. Nii nad siis veetsid ega teisi külastades ja koridoris jalutades.

8:45 läksin esimese seltskonnaga alla. Triin, Evelin ja Anu tulid ülejäänutega järgi. Restorani uksel kirjutas onu üles toanumbrid, kes sööma tulid. Pea-aegu kohe ukse kõrvalt algas lett toitudega. Valikut oli ikka palju, alustades hommikusöögi helvestega ja lõpetades värskete soojade sarvesaiadega. Mitut sorti salateid, muna erinevat moodi tehtud, juustud, vorstid. Ei osanudki kohe mida valida. Samuti oli suur valik jookidel.

Jälgisin väheke, kuidas lapsed hakkama saavad ja siis üritasime kõigile kohad leida. Laudu ja toole oli vähe. Algul arvasime, et lauad on ainult seal ruumis, kust toitu võtta sai. Ühtegi vaba lauda seal polnud ja üritasin tüdrukuid paigutada üksikult laudadesse, kus oli mõni koht vaba. Siis tuli õnneks üks ettekandja ja ütles, et ka all on lauad. Lapsed läksid kohe sinna, õnneks oli seal vabu laudu piisavalt. Selleks ajaks kui meie ülejäänud seltskond sööma jõudis, oli ka juba selles esimeses saalis laudu vabanenud. Kui kõik ära paigutatud, istusin ka ise maha ja ampsasin kiiruga midagi suhu. Imehea kakao ja sarvesai.

9:30 kiirustasin juba esimestega üles tagasi, et tube üle vaadata ja võtmed enda kätte korjata. Et asi kiiremini läheks, siis andsin korralduse, et kel tuba korras ja kohvrid koos, tulevad toast välja ja seisavad oma asjadega ukse ette, siis näen, et nad on valmis tuba üle andma. Hakkasin siis järjest tube kontrollima ja tüdrukuid alla saatma, kellelt olin toa vastu võtnud. See protseduur võttis pea pool tundi aega, kuigi ainult üks tuba oli selline, kuhu pidin piigad sisse kutsuma, et nad enda järgi toa ikka korda jätaksid. Ühe telefoni leidsin telekalaualt ja üks telefoni omanik avastas veidikese aja pärast, et tal telefon kadunud. Tuli uuesti tuppa minna ja sealt otsida. Oligi, padja all :).

9:52 jõudsin viimasena bussi. Lugesin reisijad üle ja võisime sõita. Õues oli ilus päikesepaisteline ilm, mis meid väga rõõmustas, sest ees ootas jalutuskäik Riia loomaaias.

10:10 väljusime Riia looamaia ees tänaval. Lunastasime kõigile piletid ja võisime siseneda. Algatuseks rõõmustasid meid eredavärvilised kaunid flamingod. Seisid ühel jalal tiigikese ääres ja ka keset vett. Osad olid õrnalt roosad, teised tumedamad, osad täitsa oranžid. Olen neid kunagi varem vaid Frankfurdi loomaais näinud.

Uurisime väheke loomaia plaani, panime triibu maha, millist rada pidi käia, et midagi nägemata ei jääks ja asusime teele. Põnevaid loomi, mida Tallinna loomaais ei näe, oli üsna mitu. Kõige esimesena nägime tapiiri, väga nunnu pika lontis ninaga loom. Lahedad olid mini-metssead ja eriti nende tillukesed põrsad. Korraga jalutasid kaks väikest kodukitse vabalt ringi. Lapsed ründasid kohe pai tegema, aga lapsi oli nii palju ja kitsekesed väheke pelgasi. Vabalt jalutasid ringi ka paabulinnud. Nägime ka paari sellist, kellel saba uhkelt laiali. On nad siis ikka ilusad küll.

Kõige tähtsam oli aga näha kaelkirjakuid, kes meie rõõmuks oma klaasist loožis ringi jalutasid. Neid oli neli. Küll nad on ikka suured ja uhked. Uudistasime neid läbi klaasi ikka üsna mitu head minutit.

Enne kui edasi tuiskasime, tegime ühe väikese fotosessiooni järve kaldal, kus üksik kalamees paadist õnge leotas. Korjasime pildile kokku kogu meie suure reisiseltskonna.

Nüüd läksime otsima karusid, aga enne neid nägime veel kängurusid ja kotkaid. Üks karudest jahutas ennast parasjagu vees ja jalutas kahel jala mööda veega täidetud kraavi edasi tagasi, nii et ainult pea välja ulatus. Seda oli nii lahe vaadata. Pärast kui ta otsustas sealt välja ronida, raputas oma suurt karva ja jalutas kuival maal edasi. Teine karu istus tuimalt kännu najal ja lihtsalt vahtis meid. Jääkaru ei viitsinud üldse end liigutada, vaid magas mõnusasti.

Nüüd seadsime sammud troopikamaja poole. See oli ilus ja huvitav. Pilti ei saanud ainult teha, kuna kõik ekraanid tõmbusid niiskusest uduseks. Rohelust oli palju, mille all uniselt uimerdas krokodill. Tiigikestes ujusid värvikirevad kalad. Väikestes akvaariumites hüppasid ringi neoonvärviliste triipudega vahvad konnad. Need nägid küll välja justkui mänguasjad või kummikommid.

Järgnevates akvaariumites võis näha hulgaliset igasugu putukaid ja ussilisi. Mõned olid üsna jälgid. Suured karvased ämblikud, tarakanid ja tuhandejalgsed. Huh. Ruum ise, kus need olid, oli pime, nii et ainult need akvaariumid helendasid. Küllaltki hirmutav keskkond, aga õnneks siin ka see troopikamaja lõppes. Kahtlemata oli see huvitav. Mõned tüdrukud jooksid kohe välja popcorni ostma ja ootasid õues. Rivistasin tüdrukud üles. Peale ülelugemist selgus, et keegi pole pimedatatesse käikudesse ära eksinud ja võisime edasi minna. Nüüd siis tiiger ja lõvid. Laste jaoks oli üllatav see, et isane ja emane tiiger olid ühes puuris. Veel oli hunte väga mitmeid sorte ja siis lõpetuseks sõralised. Unustasin enne, et käisime ka lindude ja madude majas. Seal tegid nalja kaks valget aarat. Küll nad eputasid ja kädistasid pea-alaspidi rippudes. Neid oli väga lõbus jälgida.

Olime ringiga lõpukorral. Kuna taheti sisse põigata väikesesse nänniputkasse, siis tegime pisikese puhkepausi. Kes tahtsis, sai endale poekesest kommi osta. Eriti hästi läksid peale lutikujulised lutsukommid, suured. Teised istusid pingil ja puhkasid jalga. Nüüd veel viimane lõik ja olimegi väravas tagasi, kus oli kõigil kohustuslik WC-s käik.

Enne veel kui bussi läksime, kogunesime kõik värava ette ja tegime ühe uhke grupipildi mälestuseks oma külaskäigust. Oli tore loomaaed. Just paras suur, et ühe korraga läbi jalutada. Loomadele oli püütud luua looduslikke tingimusi. Kõik muidugi polnud õnnestunud, aga suurosa elas siiski looduse keskel. Oli palju toredaid ja huvitavaid loomi, keda enne pole näinud. Mulle väga meeldis see külaskäik ja ilm oli ka selleks igati sobiv. Tundus, et ka lastele see käik meeldis.

12:15 olime bussis tagasi. Koukisin alt välja kaks kasti õunte ja banaanidega. Viimased jagasin põskepistmiseks kohe kätte, et suurem nälg ära kustutada, sest nüüd asusime söögikoha otsingule. Plaan oli minna Riiast välja tee äärde jäänud Hesburgerisse. Arutasime bussijuhiga, et kus see olla võiks. Olin seda silmanud siis, kui me Riiga sõitsime. Üritasin nüüd seda seletada, Bussijuht arvas juba korra, et olime sellest mööda sõitnud, sest olime ühe lõigu teist teed pidi tulnud, kui tulles. Mul oli meeles, et see oli enne Riiga sissesõitu ja kaherealise tee ääres. Otsustasime siis, et kui ei tule seda kohta, mida ma mõtlesin, siis sööme Ainažis, kus on kindlasti Hesburger. Seni sööme õuna ka ära. Aga meie rõõmuks hakkas Hesburgeri silt paistma.

13:15 peatusime ostukeskuse parklas, kus oli ka Hesburger. Kui meie kogu oma kambaga sinna sisse vajusime, oli söögikoht kohe täis ka. Tööjaotus oli selline, et mina seisin ühe leiti ääres ja Anu teise juures. Plikad seisid sabas ja ütlesid, mis süüa tahavad. Noh, kõigest 32 lasteeinet. Varieerus ainult jook ja mänguasi. Peamiselt valiti mini Aliast. Kõik tellitud, arve makstud, hakati kibekiirelt toite valmis panema. Väheke segadust ja siblimist, aga lõpuks olid kõigil friikad, hamburger ja jook ees ning mugimine käis suure hoolega.

14:24 söögid söödud, pissil käidud, olime taas bussis, et kodu poole kimada. Kuidagi kiiresti läks. Ma olin arvestanud vähemalt pool tundi pikema ajakuluga. Tüdrukud hakkasid hoogsalt Aliast mängima. Igav nendel küll polnud. Bussis oli valitsenud siiani kogu aeg väga hea meeleolu. Ei mingit torisemist ega vingumist.

15:30 olime tagasi kodumaal. Tegime Iklas ka lühikese peatuse. Tüdrukud tormasid kohe sellesse väikesesse hirmkallise poekesse. Kaasa antud raha tuli ju ometi ära kulutada. WC ring tehti ka ära ja olime valmis uuesti sõitma hakkama. Otsisin välja oma kastist õunad ja andsin nosimiseks igaühele ühe.

Kuna nägime, et oleme oma graafikust oodatust paar tundi ees, siis oli lootust jõuda ka varasemale praamile. Pidasime bussijuhiga nõu ja otsustasime, et kui jõuame, siis läheme varasema praamiga. Ta lubas sadamasse helistada, et kas nad meid peale paneavad, kuigi meil broneering praamile 20:30. Aga kui ei jõua, siis läheme uude Rannarootsi ostukeskusesse. Tüdrukute poolt jagunes seltskond otseloomulikult kaheks. Osad tahtsid ostukeskusesse ja hilisemat praami, osad varajasemat praami. Otsustasin siiski varajasema kasuks, kui võimalik sest lastel kõigil homme koolipäev. Ütlesin ka, et kuna poereisi polnud teile reisi jooksul lubatud, siis ei jäta teid ka millestki sellisest ilma, mida lubanud olin. Ja nii läkski, et saime varajasemale praamile.

18:10 olimegi sadamas. Otsisin alumistest sfääridest välja meie õhtusöögi varud, mis praamile kaasa võtsime. Katsime seal kohe rikkaliku laua. Tegime kandikutäie võileibu. Joogiks pakkusime piima, jogurtit, vett. Magustoiduks küpsiseid. Lõpuks saime ikka päris ohtralt Anu ja Eveliniga neid võilebu teha. Isu oli lastel hea. Triin viskas terve paki piima põrandale maha. Nii siis tegelesime vahepeal põrandapesuga :). Kogu selle sekeldamisega läks sõit kiirelt. Lapsed helistasid kõik kodudesse, et teada anda varajasemast tulekust. Kolmele tüdrukule pidid vanemad vastu tulema sadamasse. Reis hakkas läbi saama. Tüdrukud hakkasid ka väsima ja muutusid juba pärsi lärmkakas, nii et nüüd tuli küll neid väheke tagasi tõmmata.

20:30 olimegi tagasi pritsumaja parklas, kust meie reis alguse oli saanud. Emad-isad juba ootsid oma silamrõõme. Jällenägemine on alati hea tunne ja toob rõõmu.

Wednesday, November 10, 2010

II PÄEV – 16. OKTOOBER 2010 – LAUPÄEV


7:00 oli mõeldud äratus, aga kellegi telefon oli vähemasti 6 minutit ees ja hakkas varem karjuma. Hakkas kostuma vaikset nahinat magamiskottidest. Aeg oli ärgata. Panin tule põlema ja hüüdsin kõik ärkvele. Tasapisi läks sagimine aina suuremaks ja uniste silmadega peanupud hakkasid magamiskottide seest paistma. Mõned kurtsid, et öösel oli väheke jahedaks läinud.


Alustasime hommikuse näopesu ja voodi kokkupakkimisega. Mina hakkasin tasapisi hommikusööki ettevalmistama. Kribinal-krabinal olid madratsid koos. Abivajajad sai magamiskottide kokkurullimisel abi. Mariil oli aga hoopis teistlaadi mure. Tema müts oli kukkunud radiaatoreid varjava laudseina vahele ja see sein oli parajalt kõrge. Triin võttis asja tõsiselt käsile, abiks põrandahari ja selle otsa salliga kinnitatud riidepuu või midagi taolist. Aega võttis, põnevust oli palju, aga asja sai. Oligi söögiaeg käes. Menüüs oli võiroosinimeline väikesai ja hommikusöögihelbed piima või jogurtiga. Joogiks sai kakaod või teed. Veekeetja oli ainult natuke aeglase võitu, nii et sooja jooki tuli kõige kauem oodata. Omale meelepärase kombinatsiooni leidsid kõik ja nälga jäämist ei kurtnud keegi.

Kõhud täis, hambad pestud, viimased asjad pakitud, olime valmis reisi jätkama.

8:50 istusime bussis. Hommikuse üllatusena võttis meid õues vastu karge härmatis. Täitsa varatalve tunne oli, kõik oli ümberringi hõbedane. Imeilus hommik.

9:30 ületasime juba Pärnu linnapiiri. Sõit läks ilma viperusteta. Kes nokitses omaette, kes kudus kinnast, kes mängis sõbrannaga. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline.

10:20 peatusime Ikla piiripunktis. Kõigil oli käsukorras vaja WC-s käia. Algul küll mõned punnisid vastu, aga selle peale, kui öeldi et enne Riiat peatust ei saa, siis vudisid kõik järjekorda. Taskuraha sai ka natuke väikeses hirmkallis poes kulutada.

10:45 olime LÄTIS. Mitmetele tüdrukutele oli see päris esimene kord viibida välismaal. Sõites muudkui Riia poole, oli äkitselt kõik ümberringi valge. Lumi oli maas. Tüdrukud hakkasid aknast kohe pilte klõpsima. Ilus oli.

12:15 olimegi kohal. Bussijuht parkis meie sõI-

duki Riias Kultuurikseskuse VEF juurde, mille peatrepil ilutsesid sambad ja hallid seinad tundusid nii pikad, et lõppu ei paistnudki tulevat. Tegu oli ühe korraliku suure nõukaaegse ehitisega.

Lapsed hakkasid vaikselt asju välja võtma, mina läksin uurima, kas oleme ikka õiges kohas. Julgestuseks võtsin Anu kaas, et kui vene keeles räägitakse, siis kahe peale ikka õigesti arusaame. Olime küll õiges kohas. Kutsusime rühmad sisse. Enne muidugi lugesin sõnad peale, kuidas käituda ja et kõik ikka minu ligi hoiaks, seni kuni asi selge, mis toimuma hakkab. Aga tegelikult oli kõik nii uus ja põnev, et niisama ringijooksmiseks polnud vist aegagi. Aga oh seda nostalgiat, justkui oleks sattunud Salme Kultuurikeskusesse, nii palju sarnaseid jooni oli nendes hoonetes. See polnud mitte üks ühele koopia, aga äratuntav ühine joon, trepihall, sammaskäigud, avatud rõdu vaatega trepihallile jne. Hiljem tuli välja, et hoonetel ongi üks arhitekt.

Uksel võttis vastu festivali peakorraldaja Edvardas isiklikult ja juhatas kätte ruumi II korrusel, kus saime riideid vahetada. Pidime seda jagama teiste rühmadega. Ega just ruumi üle ei jäänud, aga saime hakkama. Hiljem tuli välja, et osad rühmad, kelle pesapaik seal ka oli, olid samuti Eestist. Meie üllatuseks osales peale meie veel 4 Eesti rühma, aga nii palju, kui me ka kõrvu ei kikitanud, siis eestikeelt me kuskil ei kuulnud. Kõik olid vene keelt kõnelevad eestlased: Rushnichok Haapsalust, Pääsuke ja Onix Tallinnast.

13:00 oli meil juba prooviaeg. Aega jäigi täpselt nii palju, et panime oma pakid pesapaika, tüdrukud tõmbasid trenniriided selga ja läksimegi alla saali. Lava oli enam-vähem sama suur kui Salmes, seega umbes kaks või isegi rohkem korda suurem kui meie kultuurikeskuse oma. Saal mahutas vist enam-vähem sama palju kui Salme oma. Laste tähelepanu köitis suur lühter, mis laes oli.

Meie olime esimesed, kes lava katsuda said. Helipult oli saalis. Suhelda tuli kõigiga vene keeles. Eks ma ju seda nata oskan ka, aru saan paremini, aga kui lause on vaja välja öelda, siis kohe päris hästi ei tule. Aga sain hakkama. Helitehnikuga polnud pikka juttu ka, ainult tuli öelda, millel tuleb käima panna.

Tegime kõik tantsud ühe korra läbi ja kõik. I rühm esitas tantsud „Prrr...“ ja „Nõia elu“ ja III rühm „Zufod“ ja „Kassi-hiire mäng“. Proov läks normaalselt, polnud seal enam viimasel minutil midagi sättida. Seadsime sammud hoopis fuajeesse, kus pidime minu arvates 13:30 ootama Edvardast, et sööma minna. Teised rühmad tulid ka sinna. Järgnesime mööda paraadtreppi II korrusele, sättisime end mugavalt laua äärde, kui Edvardas tuli ja ütles, et te olete tund aega liiga vara. Oh mind ja minu pead. Paberil oli lausa kirja, et 14:30, aga ikka ajasin kõik varem sööma. Vabandasin ette ja taha ja läksime saali proove vaatama. Külm oli. Küttega hoitakse ka seal kõvasti kokku.

Esinemisnumbreid oli väga erinevaid. Sattusime parasjagu muusikakollektiivide proovi vaatama. Algul mõtlesin et mis Palybacki siin tehakse, aga siis tuli meelde, et festivalil olid oodatud ka lauluansamblid ehk pop-grupid nagu seal neid nimetati. Ütleme nii et laulsid küll ja liikusid ka, igalühel mikker peos. Meil Hiiumaal selliste gruppide helindamiseks vist küll tehnikat poleks.

14:30 läksime siis uuele söögikatsele, mida pakuti II korruse baariruumis või midagi taolist. Pikad lauad kaetud. Laste tähelepanu köitis kohe see, et miks nii palju söögiriistu on. Järelikult oli tulemas mitmekäiguline lõuna. Mõlemad rühmad said endale eraldi laua, kuhu mahtusid ka Evelin, Anu ja Triin. Meile Janderiga enam ruumi ei jätkunud. Istusime täitsa eraldi väikeses lauakeses.

Algatuseks kanti ette kanasupp nuudlitega. Väga maitsev. Järgmine käik oli kartul, kaste ja kotlett. Jälle hea. Magustoiduks maasikakissell ja piimatarretis. Kohe väga maitsev. Kui nüüd kellelgi kõht tühjaks jäi, siis oli enda süü, sest midagi meelepärast oleks ikka leidnud ja mitte üks toidust polnud võõrapärane. Head kodused toidud nagu meil kodudeski tehakse. Taldrikutesse jäi ikka üht-teist järele ka. Eks mõningaid pikahambaga mekkijaid ikka ka oli, aga suurt nurinat ma ei kuulnud. Kes süüa tahtis sai kõhu väga täis.

Peale sööki kogunesime uuesti saali, sest 15:10 pidi algama seal festivali finaali proov. Seda viis läbi peakorraldaja Edvardas ise koos ühe daamiga, kes kuulus ka korraldajate sekka. Proov toimus nii läti kui vene keeles. Tantsurühmad jaotati ära kaheks, kes pidid tulema lavale paremalt ja kes vasakult. Tt-stuudio I rühm oli kirjas paremal. Kui grupp välja hüüti, siis pidi lavale ronima. Kõik tulid lavale, aga meie III rühma passis ikka veel saalis. Tuletasin siis viisakalt meelde, et kas Kärdla Kultuurikeskuse tantsugrupp (just sellise nime all olime III rühma registreerinud, kuna kui oleks mõlemad rühmad olnud Tt-stuudio alt, siis oleks mõlemad rühmad saanud tantsida ainult ühe tantsu, aga nüüd said kaks) ei peagi lavale tulema. No muidugi pidid ja meiega koos. Kui kõik olid lavale ära mahutatud, hakkas see korraldajaproua laulma. Selline aeglane lugu oli. Üks kohalik tantsuõpetaja näitas ette, mis liigutusi peame tegema. Ega suurt peale käte lehvitamise seal polnudki. Sellega ka proov lõppes ja aega kontserdi alguseni polnudki enam palju jäänud. Arvestades veel sellega, et riietumiseks oli ruumi vähe, siis tuli hakata kohe tegutsema.

Kõigepealt saatsime kostüüme selga panema I rühma, sest nende Prr... oli meie tantsudest kõige esimene. Väheke sahmerdamist ja III rühm võis ennast kassideks-hiirteks maskeerida. Ka see käis kärmelt. Natuke tuli üht teist aidata, aga tegelikult saavad juba tüdrukud päris ilusti endaga hakkama, kui nad ainult oma asjad üles leiavad. Aga eks sellises kitsikuses tekib ikka väikeseid segadusi. Kellel oli vaja abi juuste seadmisel, kellel paelte sidumisel, kõik sai tehtud kiirelt ja oskuslikult. Eks mõnel tuleb seda hakkamasaamist väheke rohkem veel õppida kui teisel ja mõni vajas rohkem abi ja tähelepanu, kui teine, aga see on ju loomulik. Olime alles oma esimesel selletaolisel reisil, mis andis meile kõigile, ennekõike mulle, hea kooli edaspidiseks. Tegelikult etterutates olgu öeldud, et eriti raskeid olukordi lahendada ei tulnudki ja kõik läks nagu väga hästi. :)

Lavale minemiseks valmis, seadsime end sisse saalis, sest see festival oli mõeldud esmalt osalejatele endile. Natuke oli ka publikut, aga vähe.

16:00 astus lavale korraldajadaam ja laulis ühe laulu oma ooperilaulja häälega. Siis räägiti natuke, tervitati ja tutvustati ja läkski lahti. Alustasid pop-grupid ehk siis vokaalansamblid. Mõned olid täitsa head. Laulsid ja liikusid toredasti ja silma paistsid säravad kostüümid. Meie ees istus üks väga kärarikas seltskond. Tundus, et ühe pop-grupi fännklubi. Täiskasvanud inimesed, enamus mehed ja absoluutselt elementaarset viisakust polnud. Valju häälega rääkisid üle saali ja lagistasid naerda, kui teised laval esinesid. Tõsiselt labased ikka.


16:32 oli I rühma kord. Evelin läks nendega lava taha valmis. Mina jäin saali, kuna pidin andma helitehnikule muusika. Just, iga õpetaja pidi kontserdi ajal ise helitehnikule oma muusika viima ja kõrval istuma, et öelda, millal käima võib panna.

„Prrr....“ tuli täitsa hästi välja. Publikule meeldis ja lõppedes sai suure aplausi osaliseks, väike vilekoor kah. Lavalt maha ja kohe riideid vahetama. Mingi aja pärast ilmusid nõiad saali oma järge ootama.

17:00 astus lavale III rühm „Kassi-hiire mänguga“. Selle olime ka natuke ümber teinud jooniste poolest, kuna kaks hiirepoissi kaasa ei tulnud. Anabel ja Anna-Marie pidid väheke ümber õppima ja nad said sellega väga tublisti hakkama. Tants meeldis jällegi publikule ja vastuvõtt oli soe. Nüüd tõttasid nemadki kohe järgmiseks tantsuks valmistuma ja vahepeal saali ei jõudnudki.

17:36 „Nõia elu“ kord. Vot see tants sai kohe meie tantsudest kõige soojema vastuvõtu ja suurema vilekoori. Aga oli ka hästi tantsitud. Eks mina leiaks ikka mida norida, aga üldiselt tulbi. Enne lavalt äraminekut anti veel rühmale punane kotike ja tänukiri või midagi sarnast.


18:08 III rühm ja „Zufod“. Mulle meeldib see tants ja tundub et lastele ka. Seda on lavalt kohe näha. Jällegi pälvis tants suure aplausi. Said nemadki kotikese ja tänukirja. Nüüdseks oli kerge närvikõdi möödas ja võis rahulikult saalis istuda. Kõik oli läinud hästi. Ei saa öelda, et rühmad oma parimad esitused tegid, aga andsid endast hetkel parima. Pikk emotsioonide ja elamusterohke päev oli juba seljataga ja see andis laval ka väheke tunda. Eks õpetajad leiavad alati midagi, mille kallal natuke norida, kellel liiga vähe emotsiooni, kes lonkis natuke liiga palju, kes ei naeratanud jne. Arvan, et kui õpetaja lõplikult 100% rahule jääb, siis pole tal enam midagi oma õpilastele õpetada ja amet tuleb maha panna, aga kokku võttes olid kõik ära teeninud suure kiituse. Tublid tüdrukud, ära tegid!

Mõlemad rühmad tulid saali ja jäime vaatama kontserdi lõpunumbreid ja ootama finaali. Kontsert oli väga mitmekesine. Näha sai väga erineva tasemega tantsunumbreid. Oli huvitavaid ja oli ka väga igavaid. Arvan, et meie ei jäänud mitte millegagi teistele alla ja publiku reaktsiooni järgi ning nähes ära pea kogu kontserdi, siis võin julgelt öelda, et nii mõnelegi kollektiivile tegime silmad ette. Eriti meeldis mulle tantsutrupp „Klassika“ Riiast. Super lavastus, super esitus ja super tehnika. Nad esitasid ühe popurrii veneteemalistest meremehe tantsudest. Kõik oli paigas, kostüümid, joonised ja emotsioonid. Väga lahe. Vaieldamatu lemmik. Ükski teine ei saanud ligilähedalegi. Teine minu lemmikutest oli Tallinna „Onix“. Väga hea tasemega tegijad. Nad tantsisid väga toredas võtmes kõhutantsu.


Lõpuks jõudis kätte finaali aeg. Kõik kutsuti aplausi saatel lavale. Hakkas kõlama lõpulaul, meie lehvitasime ja kiigutasime muudkui käsi, siis sulgusid kardinad ja pidu oligi läbi. Rahvas hakkas lavalt ära valguma, aga meie jäime veel rühmapilte tegema. Olime jõudnud end üles rivistada, kui seljatagant kadus ära uhke kaunistustega sein ja asendus lavataguse tellisseinaga. Kohe kibekiirelt hakati lava ümberkujundama. Keerasime siis end seljaga saali poole. Olime parasjagu viimase pildi juures, kui tuli Edvardas, et kas te sööma ei lähe. Laud kaetud ja oodatakse, pilte jõuate pärast ka teha. Söömine tähtsam. Polnud aeg riideidki vahetada. Saatsin III rühma söökla poole ja jooksin I rühmale garderoobi järgi, kes oli juba riideid vahetama läinud. Hüüdsin nad kohe sööma. Mõnel oli juba kleit seljast ära, aga panid kohe tagasi. Jooksujalu sööma ja kui üles jõudsime, olime esimesed, kes lauas olid. Igale ühele serveeriti õhtusöögiks täidetud pannkoogid. Üks oli hakklihaga ja teine kohupiimaga. Väga maitsvad. Mõnda kirtsus nina ja umbusklikku nuusutamist nägin ka, aga kõik sõid ikka natukenegi.

Kõhud täis järgnes osalistele all trepihallis disko. Plikad läksid kiiruga õhinal riideid vahetama. Sagimist oli kitsastes tingimustes palju. Kellel oli üht-teist kadunud, kelle üle, aga piduriided said üsna kähku selga. Siiski enne ei saanud keegi kusagile minna, kui esinemisriided polnud korralikult ära pandud. Sättisin kiiruga mõned rekvisiidid ja kostüümilisandid kohvrisse ning tõttasime Triinuga furšettlauda. Jalutasime mööda II korruse sammasrõdu ringi, aga õiget ust ei leidnud. Siis küsis üks noor daam vene keeles, et kas te otsite ka vastuvõturuumi. No jah, ja siis avanes üks uks ja oh sa imet, just see mida otsisime. Jäime jälle hiljaks, aga tegime asjaliku näo pähe ja sättisime end teiste vahele seisma. Pakuti veini ja suupisteid. Nagu Triinu kiuste olid kõik mereandidega ja ta jäigi nälga :).

Edvardas rääkis veidike tähtsat juttu, siis lobises pikalt ja laialt kultuurikeskuse direktriss. Kõik käis vene keeles. Vahepeale ka läti ja leedu keelt. Jõudis kätte tutvustusring, kus igaüks pidi ennast ja oma kollektiivi tutvustama. Seadsin mõttes laused valmis, mis ütlen, aga siis kui meieni kord jõudis, siis läks raskeks. Pärast itsitasime Triinuga, et käisime arusaamas ja naeratamas. Noh siiski kuidagi sain ikka oma jutud räägitud. Andsime neile üle väiksed kingitused, mis olime kaasa võtnud: raamitud pildid rühmadest, Kärdla raamat, Hiiumaa Turismikataloog ja käsitööseep. Tundus, et see tuli neile üllatusena ja seal pole kombeks vist niiviisi kingitusi võõrustajale anda. Aga meie ei lasknud end sellest häirida ja andsime ikka ära nii nagu plaanitud. Pärast tulid kaks tüdrukut meiega rääkima eesti keeles. Need oli Tallinnast tantsustuudio „Pääsukese“ õpetajad. Lobisesime natuke ja nad aitasid ka Edvardasega rääkida. Kui mul mõni sõna meelde ei tulnud, siis nad tõlkisid. Rääkisime kevadel toimuvast festivalist Kaunase lähedal ja ütlesin, et plaanin ühe rühmaga sinna minna.

Triinul oli natust igavam kui mul. Ta sai veel vähema aru kui mina ja vastu ei osanud miskit rääkida. Lõpuks isus ja vaatas VEF kultuuriksekuse brožüüris pilte. Oli vist õige aeg lahkuda. Vahetasime mõnes aadressid, jätsime viisakalt hüvasti ja suundusime oma plikasid otsima. Disko küll käis, aga millegipärast ei näinud me seal enda omi küll mitte tantsimas. Mõne siiski kuskilt koridorist jooksmas leidsime. Trepil II korrusele minnes, kohtasime ka ühte seltskonda, kes avaldas arvamust, et tahaks hotelli minna. Läksime siis riietusruumi. Anu ja Evelin istusid seal ja hulk tüdrukuid ka. Tundus, et suurem osa on väsinud ja soovivad lahkuda. Nii ka tegime. Kutsusime need vähesed, kes ringi jooksmas olid, ka kokku. Nende poolt väikest nurinat kostus, et juba, aga kuna neid, kes oleks tahtnud veel seal olla, oli ainult mõni üksik, siis tegutsesime enamuse huve silmas pidades.

20:45 algas asjade kokkupanemine. Suurem segadus oli tegelikult juba likvideeritud. Evelin ja Anu olid sellesse oma panuse andnud. Tüdrukud hakkasid järjest asjadega bussi minema, mis ootas samal kohal, kuhu see meist jäänud oli. Viimasena lahkudes korjasin kokku kõik võimaliku pudi-padi, mis maha jäi ja seda ikka oli natuke. Isegi paar kostüümidetaili.

Bussijuht Aldo oli endale vahepeal enam-vähem selgeks teinud, kus asub hotell TOMO, kuhu me ööbima sõitma pidime. Suundusime läbi õhtuse linna hotelli poole. Navigatsioonisüsteem juhatas meid tänavale, kus autod olid end mõlemale poole tee äärde parkinud, nii et meie bussiga sealt läbi ei mahtunud. Nii tagurdas bussijuht meisterlikult oma 200 meetrit, et tagasi saada suurele peatänavale, kust siis ringiga õigesse kohta jõudsime. Hotell säras tuledes ja selle seinal ilutses värviliste tähtedega HOTEL TOMO ***. Lapsed hakkasid bussist vaikselt oma kodinaid kokku korjama. Mina läksid retseptsiooni asju ajama. Meie käsutusse anti 17 kahekohalist tuba, 1 kolmene ja 1 ühene. Viimane oli bussijuhi jaoks.

Kutsusin lapsed sisse ja hakkasin kätte jagama uksvõtmeid, milleks oli kiipkaart ja ühe toa kohta üks kaart. Seda sama kaarti tuli kasutada ka liftis, kui üles tahtsid sõita. Panid selle liftis vastavasse kohta, vajutasid korruse nuppu ja siis võisid kaardi välja võtta. Allatulemiseks seda vaja polnud.

Aga nüüd siis tubade jagamise juurde. Segadust oli küll ja rohkemgi veel. Mina olin enda mõttes lapsed tubadesse paigutanud, kuna pidin andma hotelli jaoks nimekirja. Bussis olin teinud aga hoopis selle nimekirja, mis lapsed ütlesid, kellega nad koos olla tahavad. Mina panin täppi pea-aegu pooled tubade koosseisud, aga ülejäänud läksid mul rappa.

Segadust tekitas aga see, et algul hüüti välja retseptsiooni nimekirja järgi nimed, kes siis kokku pidid minema, kuigi olin lastele eelnevalt jutu ära rääkinud, et võtke praegu võti vastu nii nagu öeldud ja siis üleval komplekteerime teid ümber. Aga juba esimeste võtmete kätte andmisel kostus häälekaid proteste, et ma ei ole ju temaga ühes toas. Saatsin nad siis kõik liftijärjekorda, et üleval jagame. Üles minek võttis kaua ega, kuna liftid olid väikesed ja kohvritega koos rohkem kui kolm sisse ei mahtunudki. Üks hotellitöötaja aitas süsteemi selgeks saada, kuidas sellega sõidetakse. Ma polnud ka enne sellist kaardi süsteemi näinud. Üks väike preili tundus küll üsna tüdinud näo ja pilguga, et kuidas te siis et tea, kuidas see käib. Aga ei teadnud :)

Kui mina ükskord viimasena üles jõudsin, siis olid osad oma toad juba kätte saanud, need, kelle nimed mina olin täpselt paari pannud. Aga ülejäänutel oli veel suur paanika, et ma pidin kellegi teisega koos toas olema. Siis veel kaks tüdrukut, kes polnud varem kellegiga kokku leppinud, et ühes toas olla, sattusid siis omavahel kokku ja see hästi ei sobinud neile. Aga lõpuks said kõik oma soovitud kaaslasega ühte tuppa ja neil viimasel kahel läks ka mittesobimine üsna ruttu üle, nii et lõppkokkuvõttes olid kõik rahul. Vähemalt mulle tundus nii, kui ma kõigil külas käisin ja pärisin, kas kõik on ok! Oli :)

Siiski, enne veel kui rahulikult tubadesse saime, siis Saara ja Marii toa uksevõti ei töötanud ja Marion ja Kristiin suutsid kohe peale esimest ukseavamist kaardi tuppa jätta ja uks kinni lükata. Mul tuli siis jalad selga võtta ja alla kablutada. Liftiga proovida polnud mõtet, sest ka teised festivali ööbijad olid kohale jõudnud ja ründasid oma kohvritega lifti. Kasutasin oma väledaid jalgu et kuue korruse jagu treppe vallutada. Vähe sellest, et ühe korra, teist korda ja ka kolmandat korda veel. Sain küll alt varuvõtme ja see võti mis ei funktsioneerinud, tehti ka korda, aga ma olin selle toa numbri valesti meelde jätnud, kuhu võti oli sisse jäänud ja vale võtme toonid. Läksin siis uuesti alla. Nüüd pidasin raudselt meeles, 607. Kui uks lahti ja võti käes, siis oli see vaja ju alla ka uuesti viia. Nii saigi maha käidud 18 korruse jagu treppe. Aga pärast seda oli korras kah ja probleemid lahendatud. Etterutates olgu öeldud, et rohkem võtmeunustamisi tubadesse polnud ka.

Kui mina nende võtmetega jamasin, käisid Evelin ja Anu bussist vett ja muud vajalikku üles toomas.

Kes meil siis tubades olid:

601 Tiina ja Jander

602 Dana ja Maret
603 Marii ja Saara
604 Jaanika ja Kelly
605 Anna Marie ja Katariin
606 Anu ja Eveli
608 Emma ja Maris
607 Kristiin ja Marion
610 Kreete ja Merit
612 Berenike ja Triin-Marleen
614 Anabel ja Teele
615 Birgit ja Annabel P
616 Ann-Ly ja Kätriin
618 Kelly N ja Kristina
620 Annabel Ü ja Indra
622 Getter ja Janely
623 Triin
624 Anette, Marta ja Berit

Minu õigesti prognoositud paarid elasid tubades 603, 604, 612, 614, 616, 618, 624.

Kell oli selleks ajaks juba kümme läbi. Kutsusin kokku rühmade koosolekud. I rühm kogunes minu tuppa ja III rühm Triinu juurde. Kõigepealt rääkisin I ja siis III rühmaga. Vahetasime päevamuljeid. Rääkisime läbi lihtsad reeglid, mida hotellis sünnib teha ja mida mitte. Leppisime kokku, et hotelli peale jooksma keegi ei lähe ja hiljemalt keskööks on kõik oma voodites. Samuti sai paika pandud hommikune ärkamisaeg. Kuid tüdrukute silmist oli näha, et nad on ikka väga väsinud. Emotsiooniderohke päev oli seljataga. Väheke kiitust ja kommi, sest lapsed olid tõesti väga tublid olnud. Jagasin kõigile kel vaja joogivett ja igasse tuppa ühe šokolaadi maiustamiseks. Samuti said kõik endale toreda sussikoti, mis oli peidus olnud selles punases kotis, mis festivalil laval kätte anti. Põnevust tekitas see, et igas toas on oma telekas. Küsimust tekitas aga see, et kas duššialla võib minna.

Nüüd siis õhtale. Igaüks oma tuppa ja omi asju toimetama. Mõned tüdrukud läksid sõbrannadele külla lauamängu mängima, mõni läks pesema ja mõni kohe teki alla. Vaikus oli koridori saabunud. Üksikud tasased liikumised. Käisin veel enne kui ise rahulikult tuppa läksin kõik toad läbi ja vaatasin ega kellelgi koduigatsust peal pole. Kõik olid rõõmsad ja keegi muret ei kurtnud.

Istusime veel korra Evelini ja Anuga, jõime ühe sooja tee, arutasime homsed plaanid läbi ja vaatasime üle möödunud päeva. Olime ühel nõul, et kõik oli siiani sujunud suurepäraselt.



Monday, November 1, 2010

I PÄEV – 15. OKTOOBER 2010 – REEDE

Minu jaoks algas päev hoopis teises koha, kus olin plaaninud. Nimelt tuli ootamatult päevakorda minu noorema lapse adenoidi operatsioon, millest sain teada kõigest nädalake enne. Sõit oli kindel ja operatsiooni ei tahtnud ka edasi lükata, nii siis läksin hommikul varavalges lapsega haiglasse. Olin temaga seni kuni operatsioon läbi ja ka ärganud, mis kõik läks väga hästi. Minu asemele tuli lapse juurde minu ema. Teadsin, et ta on turvalistes kätes ja kodus veel issi ja memm, ja et kõik hästi, aga nii kui haigla uksest välja astusin, hakkas sees keerama ja just kui oleks oksendada tahtnud. Nii sant tunne oli oma last haiglasse jätta.


Aga õnnes oli mul vähe aega selle peale mõelda, vaja oli kohe toimetama hakata. Poes käia, asjad kodus pakkida. Suuremad kotid olin siiski eelmisel õhtul küünlavalgel kokku pakkinud. Nimelt oli torm ja elektrit polnud. Praamiliiklus oli ka katkenud ja hommikuks polnud veel taastunud. Pani ikka närvitsema küll. Aga selleks ajaks, kui meil oli vaja sõitma hakata, oli praamiliiklus täielikult taastunud ja meile takistuseks ei osutunud.

Võtsin kodust asjad ja Jander-Ericu kaasa. Auto kraami täis, põrutasin Pritsumaja paklasse.


15:30 pidi olema väljasõit. Kogunemine veidi varem. Kui mina sinna jõudsin, oli buss juba kohal, lapsed bussis ja pagasiruum asju täis. Kõik siiski veel kohal polnud. Laadisime minu autost asjad bussi ja selleks ajaks olid ka kõik puudu olevad tüdrukud kohal. Teise õpetajana tuli kaasa Triin ja saatjatena I rühmale Dana ema Evelin ja III rühmale Annabel Pielbergi ema Anu.


Viimased lehvitused bussiaknast ja meie sõit algaski.


16:00 paiku olime sadamas. Liis oli õnnetu ja kurtis, et süda paha ja kõht valutas. Praami pealt helistasime ta emale ja arutasime asja, sest enesetunne paremaks ei läinud. Peale pikka arutelu oli otsus see, et Liis ei tule kaasa. Sain veel ta praamilt maha saata ja ta jäi sadamahoonesse ootama autot, mis talle järgi pidi tulema.

16:30 väljus praam Regula Heltermaalt. Hõivasime kohe suure osa laste mängunurga ümber olevast söögisaalist. Plikadel oli tegemist küll. Dana, Saara, Marii ja Maret kudusid hoolega sokki. Osad mängisid kaarte, mõned tiirutasid nii sama laeva peal ringi, aga igavuse üle ei kurtnud keegi. Mina istusin korraks bussijuhiga lauataha ja arutlesime läbi ees ootavate päevade sõiduplaani. Rääkisin talle omad mõtted ja soovid.

Õnneks olid kõik teostatavad :).


18:00 olime Rohukülas ja sõit läks lahti Vana-Vigala poole. Sõit oli rahulik. Keegi südamepahasuse üle ei kurtnud. Koduigatsust veel polnud, aga lärmi ka bussis polnud. Väga rahulik sõit oli. Mina olin enda bussis sisse seadnud taha otsa, sest kui mina Kärdlas bussi jõudsin, olid kõik esimesed pingid juba hõivatud, nii et mul ei jäänudki muud üle, kui taha ronida. Nii ma siis tegin aegajalt sealt tagant kontrollreide ette poole, et kas kõik on ikka hästi. Kõik kinnitasid, et on küll. Mis nii viga rännata.


19:15 olimegi juba VANA-VIGALAS, kus ootas meid öömaja. Lahkelt tõttas meile vastu Raili, kes siis minu sõbranna Liina asemel, meiega toimatama pidid. Liina ise oli kuskile teise kohta just sellel õhtul minema. Raili juhatas meile kätte spordihoone, mis selleks ööks meile peavarju pakkuma pidi. Bussijuht ajas bussi kohe ukse ette, laadisime kõik vajaliku maha ja tassisime sisse. Meie päralt oli terve suur spordisaal. Saun oli ka seal ja see oli täitsa soe. Kuigi selle võimaluse jätsime kasutamata. Bussijuht leidis endale voodikoha sauna peal toas, kuhu viis koridorist trepp. Nii sai ta vähekenegi omaette olla.

Algatuseks rulliti kohe kiirelt lahti madratsid ja magamiskotid lahti. Igaüks leidis endale meelepärase pesapaiga. Sõbrannade pundid sättisid end üks ühte nurka, teised veidi eemale. Nagu see ikka käib. Mõni tüdruk tahtis olla rohkem omaette ja selleks ta endale koha ka leidis.


Kuna vaja oli natuke I rühma jooniseid kohendada seoses Liisi koju jäämisega, siis kasutasime Triinuga kohe selle ära, et käsutuses oli suur saal. Rivistasime tüdrukud ringile ja soojendus läks lahti. Võtsin kodust ka selle jaoks maki kaasa, et saaks õhtul trenni teha. Kõigele oli mõeldud.

Peale soojendust võttis sõnajärje üle Triin, kes III rühmaga tantsud läbi tegi. Siis jätkasin mina I rühmaga. Kohendasime väheke „Nõia elu“ algust, sest Marisel polnud mõtet tühja kännuna laval olla, nii siis tõin ta lavale veidike hiljem. Ülejäänud tantsul polnud tühja kohaga väga viga.

Trenn tehtud, oli luba kodust kaasa võetud söögi kallale asuda. Selline krabistamine läks lahti nagu oleks kuskile hiired lahti lastud. Tasapisi nii kuis kõhud täis said, hakkas saalis muutuma lärmakamaks. Olime enne kokku leppinud, et öörahu hakkab kell 23, seni võivad ringi hullata. Noh ja siis kasutati seda täiega ära. Mängiti väga lärmakaid ja tempokaid mänge. Küll koera, millest ka Triin osa võttis, siis üle kännu hüppamist ja magamiskottidega vihmaussi. Ühesõnaga iseenda mõtteid kuulda polnud, aga lasime neil südamerahuga end tühjaks joosta ja lärmata. Eks mõnel piigal piinas ka väike koduigatsus ja oodati pikisilmi emme-issi telefonikõnet. Esimene jalavigastus tuli ka. Katariinil sai mänguhoos hüppeliiges haiget. Ise ta ka päris täpselt vist ei teadnud, mis moodi see juhtus, aga panime külma peale ja sidusin kinni. Ta oli täitsa õnnetu ja eks see tekitas ka vähe koduigatsust, aga ta oli vapper. Mõni pisar ikka magamiskotti pudenes, aga kui uni peale tuli, siis oli kõik hästi ja kestis hommikuni. Eks nii mõnigi teine magamiskott sai vist natuke niisutust, aga keegi ei kurtnud ja püüdsid vaprad olla.


22:30 lõpetasin kärarikkad ja tormakad mängud, et viimane pooltund tuli veeta rahulikumas meeleolus. Vaikselt käidi hambaid pesemas ja natuke jäi ikka veel jooksmisest väheks, aga kõik järgnevad jooksmiskatsed summutati juba eos.

23:00 oli vaikus majas ja kustustasin tuled. Enne veel käisin kõik pesad läbi, et kellelgi muret poleks ja pugesin isegi magamiskotti. Siit sealt kostus sosinat ja kui see liiga valjuks läks, siis pidin paar korda meie kokkulepet ikka meelde tuletama, aga siis jäi kõik vaikseks ka ja meie esimene reisipäev oli jõudnud unenägudemaale.

EELLUGU

Kevadel 2010 andis minu kätte Kärdla Lasteaia juhataja Tiina ühe venekeelse paberilehe, öeldes, et temal pole sellega midagi teha, et vii palun kultuurimajja, äkki saab keegi seda kasutada.


Lugesin selle oma kesise vene keele oskusega läbi ja see tekitas minus huvi. Paberil oli kutse Riiga festivalile, millest võisid osa võtta vokaalansamblid, akrobaadid, estraadi rühmad ja rahvatantsijad. Mul hakkasid kohe mõtted liikuma, et see just paras selline lühike ja lähedal festival, et võiks proovida I rühmaga minna. Paras esimest korda katsetada, ennast proovile panna, kuna ma polnud varem noorematega kuskil nii käinud, et oleks vaja olnud kusagil ööbida. Ja lastele ka oleks tore kogemus, pole liiga pikalt vaja kodust ära olla ja saab ka välismaal käia.


Kuna registreerimise viimase tähtajani polnud enam palju jäänud, siis asusin kohe tegutsema. Esmalt võtsin bussifirmadel hinnapakkumised, et teada üldse umbkaudset summat, millest juttu tuleb. Kui olin pakkumised kätte saanud, siis tegin järeldused, et ühe rühmaga pole mõtet minna, vaid panna suur buss lapsi täis, tuleb oluliselt soodsam, sest väikese bussi tellimine oli nii vähe suurest odavam, et sellel poleks mingit mõtet olnud. Nii siis, otsustasin, et võtan kaasa ka III rühma, kui minekuks läheb. Arutasin seda ka Triinuga ja talle see sobis.


Kutsusin kiirelt kokku lastevanemate koosolekud, et oma mõttest rääkida. See võeti positiivselt vastu ja nende arvamus oli, et ikka võiks minna. Mõned kirjutasid kohe nõusolekule alla, mõned võtsid peres läbirääkimiseks aega.


Mõne päeva pärast oli seltskond koos ja tulemas oli I rühm täies koosseisus ja III rühmast 17. Neid oli rühmas muidu 18. Anna-Brita otsustas, et tema seekord kaasa ei tule. Panin aga meie sooviavalduse Läti poole teele ja sain ka üsna ruttu vastuse, et võime minna. Väga lahe! s


Nii siis lõppes õppeaasta, möödus suvi ja algas uus õppeaasta. I ja III rühm laustasid treeningtundidega nädalake varem kui teised rühmad. Kuue prooviga seati lavakorda tantsud ja olimegi valmis reisima naabrite juurde.


Vahepeal ma juba tekitasin paanikat ka. Võtsin mina ühel päeval lahti festivali kodulehe, aga millegipärast ei leidnud ma mingit infot selle kohta. Juba mõtlesin, et mis jama. Meil kõik rahad makstud ja nüüd festivali ei toimu ja meile pole keegi teatanud ka. Kirjutasin siis kohe hädakirja korraldajale, et mis lugu on!? Ta rahustas mind maha ja ütles, et kõik on korras, festival toimub, teie raha on alles, aga vabandas, et IT-mees pole jõudnud kodulehte uuendada.


Varusin kaasa hommikusööki, juua, võilevamaterjali tagasisõiduks, pakkisin kaasa suure kohvri tantsude kostüümidetailide ja rekvisiitidega. Kraami oli palju, aga nüüd oli kõik reisiks valmis. Kahjuks pidi oma tervise pärast koju jääma III rühmast Triin. Nii et sõitu alustasime siis 32 tantsijaga plaanitud 33 asemel. Maret I rühmast oli ka paar päeva enne sõitu palavikku jäänud ja olime mures, et kas taastub või mitte, aga reedel oli platsis, rohud ja hea tuju kaasas.

Monday, October 18, 2010

Festivali reklaamplakat, kus meiegi ilusti kirjas!

Sellel festivalil me käisimegi!


Üks väike link teistes esinejatest festivalilt : http://www.youtube.com/watch?v=l3Rga16frv4

TT-stuudio I ja III rühm Riias


Siia hakkab varsti ilmuma läbi õpetaja Tiina ja õpetaja Triinu silmade läbi Tt-stuudio I ja III rühma sõiduke Riiga 15.-17. oktoobril 2010. aastal.